MM 2026

2026 MM

2026 MM on esimene ajaloos, mis peetakse 48 koondise osalusel. See tähendab, et kolmes riigis — USA-s, Kanadas ja Mehhikos — toimuvatel maailmameistrivõistlustel peetakse kokku koguni 104 mängu.

Uus formaat tähendab ka, et senise 8 alagrupi asemel on 12 neljaliikmelist alagruppi, kust lisaks kahele paremale pääsevad edasi kaheksa paremat kolmanda koha omanikku. Seega on play-off’is 32 koondist ning teekond MM-tiitlini ühe mängu võrra pikem. MM-tiitli võitmiseks tuleb play-off’is alistada vastane esmalt 32 parema seas ja kaheksandikfinaalis ning seejärel veerandfinaalis, poolfinaalis ja mõistagi finaalis. MMile tavapäraselt selgitavad pronksmedalite võitja poolfinaalides kaotanud meeskonnad.

A-grupis mängivad Mehhiko, Lõuna-Aafrika Vabariik, Lõuna-Korea ja Tšehhi; B-grupis Kanada, Bosnia ja Hertsegoviina, Katar ja Šveits; C-grupis Brasiilia, Maroko, Haiti ja Šotimaa; D-grupis USA, Paraguay, Austraalia ja Türgi; E-grupis Saksamaa, Curaçao, Elevandiluurannik ja Ecuador; F-grupis Holland, Jaapan, Rootsi ja Tuneesia. G-grupis on Belgia, Egiptus, Iraan ja Uus-Meremaa; H-grupis Hispaania, Cabo Verde, Saudi Araabia ja Uruguay; I-grupis Prantsusmaa, Senegal, Iraak ja Norra; J-grupis Argentina, Alžeeria, Austria ja Jordaania; K-grupis Portugal, Kongo DV, Usbekistan ja Colombia; L-grupis Inglismaa, Horvaatia, Ghana ja Panama.

2026 aasta MMi avamäng peetakse Mehhiko pealinnas Mexico Citys Estadio Azteca staadionil, kus Mehhiko võtab vastu Lõuna-Aafrika Vabariigi. Finaalmängu võõrustab New York, täpsemalt New Jersey MetLife’i staadion. Kokku võõrustab 2026. aasta MMi kohtumisi 16 linna: Atlanta, Boston, Dallas, Houston, Kansas City, Los Angeles, Miami, New York, Philadelphia, San Francisco, Seattle, Guadalajara, Mexico City, Monterrey, Toronto ja Vancouver.

Favoriidid

Inglismaa

Kui sa võid koondisest välja jätta sellised suured nimed nagu Phil Foden (Manchester City), Cole Palmer (Londoni Chelsea) ja Harry Maguire (Manchester United), siis peaks see näitama, et koondise valikuga on asjad ikka päris hästi. Samas on koondises Tino Livramento, Jarell Quansah ja Dan Burn, kellel on kolme peale kokku vähem kui kümme mängu koondise eest. Sakslane Thomas Tuchel on pannud Inglismaa mängima pragmaatilisemat jalgpalli ning üldiselt peaks selline loogika suurturniiridel edu tooma. Ja samas, kui sul on valikus maailma parim ründaja Harry Kane (Müncheni Bayern), kelle kõrval või taga toimetavad sellised superstaarid nagu Jude Bellingham (Madridi Real), Bukayo Saka, Declan Rice, Eberechi Eze (Londoni Arsenal) ja Marcus Rashford (FC Barcelona), siis peaks olema olemas kõik relvad, et meeskondlikult tegutsedes see tiitel lõpuks „koju tuua“. Kui Tucheli vastuolulised valikud end aga ära ei tasu, on sõprus sakslase ja Inglismaa poolehoidjate vahel päris kindlasti läbi ning Manchesteri klubides ja Londoni Chelseas ta lähimate kümnendite jooksul küll tööd ei saaks.

Hispaania

Valitsev Euroopa meister läheb noore Lamine Yamali juhtimisel püüdma oma teist maailmameistritiitlit ja seda olukorras, kus meeskonda ei kuulu mitte ühtegi maailma kuulsaima klubi Madridi Reali mängijat. Võime siin kohe ära märkida, et sarnaselt Inglismaa koondise juhendaja Tucheliga tähendab see hispaanlaste lootsi Luis de la Fuente jaoks, et kuningliku klubi tüürimisest võib ta tulevikus ainult und näha. Õigupoolest pole tal isegi soovitatav Madridi liiga tihti ilma päikeseprillide ja parukata külastada.

Hispaaniat peetakse ennustusportaalides favoriidiks eelkõige nende meeskondlikkuse tõttu, ent võrreldes kahe aasta taguse EMiga on toonased liidrid Fabián Ruiz (PSG) ja Rodri (Manchester City) teinud erinevatel põhjustel väikese sammu tagasi. Lisaks pole hispaanlastel maailma absoluutsesse tippu kuuluvat kesktormajat. See tähendab, et suur koorem jääb eelkõige FC Barcelona meeste, keskväljaduo Pedri-Gavi ning muidugi Yamali õlgadele. Noorukesed katalaanid on oma positsioonidel ilmselt maailma parimad, ent äkki on favoriidikoorem neile liiga raske? Ei saa unustada, et näiteks Meistrite liigas pole sel tuumikul seni õnnestunud isegi finaali jõuda. Aga äkki on maailmameistrivõistlused just see koht?

Prantsusmaa

Prantsusmaa on viimaste kümnendite edukaim MM-tiim: viimasest seitsmest MMist on lausa neljal jõutud finaali, kus kahel korral on tõustud maailma vägevaimaks. Ründekolmik Kylian Mbappé (Madridi Real) – Michael Olise (Müncheni Bayern) – Ousmane Dembélé (PSG) ajaks hirmu nahka isegi läbi aegade võimsaimal Itaalia catenaccio-kaitseliinil, aga ajad on muutunud: Itaalia enam MMidele ei kipu jõudma ning nimede poolest võib isegi Prantsusmaa kaitseliini täna maailma parimaks pidada.

Keskkaitsepaar Dayot Upamecano ja William Saliba mängib vastavalt Müncheni Bayernis ja Londoni Arsenalis. Äärtel jääb mehi ülegi, sest sinna on võtta Ibrahima Konaté (FC Liverpool), Jules Koundé (FC Barcelona), Lucas Hernández (PSG) ja Theo Hernández (Al-Hilal). Poolkaitset peetakse prantslaste nõrgimaks kohaks, ent sellegipoolest on sinna võtta Aurélien Tchouaméni (Madridi Real), Warren Zaïre-Emery (PSG), Adrien Rabiot (AC Milan) ja N’Golo Kanté (Fenerbahçe).

Üldiselt on Prantsusmaa koondise nimekiri selline, nagu oleks keegi arvutimängus FIFA „koode“ kasutanud. Sest kuigi oleme siin ette lugenud terve hunniku superstaare, kuuluvad koondisesse möödaminnes ka Désiré Doué, Bradley Barcola (mõlemad PSG), Marcus Thuram (Milano Inter) ja Rayan Cherki (Manchester City). Paberi peal ei tohiks teistel variantigi olla, aga kas suured egod suudavad meeskonna ambitsioonid esikohale seada ja püsida ühtsena kuni päris lõpuni — see on kõige suurem küsimus. Juba lähiajal saame näha, kas prantslased on vägevad Gallia kuked või lihtsalt kuked.

Argentina

Valitsev maailmameister Argentina on vahepeal võitnud veel ühe Copa América ning võrreldes kolme ja poole aasta tagusega pallib enamik võtmemängijaid kõrgemal tasemel: Alexis Mac Allister on Brightonist liikunud Liverpooli, Enzo Fernández Benficast Londoni Chelseasse, Julián Álvarez läbi Manchester City River Plate’ist Madridi Atléticosse, kust ta omakorda liigub suure tõenäosusega uueks hooajaks PSG-sse, FC Barcelonasse või mõnda muusse hiidu.

Argentiinlaste suurimad küsimärgid on keskkaitsjate kohal, sest eeldatav esipaar Lisandro Martínez ja Cristian Romero on lõppenud hooajal olnud suurema osa ajast pigem vigastatud kui terved. Ja kuigi Eesti võidupühal saab Lionel Messi juba 39-aastaseks, vaatavad tema koondis ja terve maailm eelkõige tema otsa: kas MLSis kaitsjaid rõõmuga keerutav Messi (Miami Inter) suudab endiselt sama teha ka kõige kõrgemal tasemel?

Argentina suurimaks tugevuseks peetakse siiski meeskonna ühtsust, sest nii teineteise kui ka oma liidri eest ollakse väljakul valmis piltlikult öeldes elu andma. Ja olgem ausad: kolm ja pool aastat tagasi oldi finaalis Prantsusmaa vastu oluliselt nõrgema koosseisuga paberil autsaiderid, ent kuni 80. minutini ei saanud prantslased sisuliselt palli ning mängu lõppedes olid pealelöögid argentiinlaste kasuks 20 : 10. Ometi lubati prantslased ikka ja jälle järele, millest kujunes lõpuks paljude hinnangul sajandi finaal. Seekord on argentiinlased aga kogenumad…

Portugal

Üldsuse meelest saadab Portugal seekord MMile ühe läbi aegade tugevaima koondise: eriti Vitinha, aga ka João Neves ja Nuno Mendes mängisid kõik Meistrite liiga taasvõitnud PSG ridades võtmerolli. Bruno Fernandes säras Manchester Unitedis, püstitades Premier League’i ajaloo väravasöötude rekordi. Bernardo Silva, Rúben Dias (mõlemad Manchester City), João Félix (Al-Nassr), Rafael Leão (AC Milan), Diogo Dalot (Manchester United) või João Cancelo (FC Barcelona) ei vaja jalgpallimaailmas kellelegi tutvustamist ning sel hooajal on esile tõusnud ka Francisco Trincão (Lissaboni Sporting), Francisco Conceição (Juventus) ja Pedro Neto (Londoni Chelsea).

Ent mõistagi kahvatuvad kõik nimed Cristiano Ronaldo ees. Pärast kolme luhtunud katset suutis ta sel aastal Saudi Araabia hiiule Al-Nassrile tuua liigatiitli ning äkki suudab ta sama teha ka oma kuuendal MMil ja vaigistada kriitikud, kelle arvates tõmbab ta 41-aastasena Portugali potentsiaalika koondise tempot lihtsalt alla. Ronaldo puhul ei saa milleski kindel olla, aga loogiliselt võttes peaks see kindlasti olema tema „viimane tants“.

Brasiilia

Viiekordne maailmameister on alates 2006. aastast lati alt läbi vuhisenud. Probleem on aga selles, et kui 2006. aastal oli neil veel superstaaridest koosnev sats, siis pärast seda on ka mängijate tase veidi allapoole läinud. Samas on neil olnud ka omajagu ebaõnne. Näiteks 2014. aasta kodusel MMil olid nad kuni Neymari vigastuseni superhoos, ent lasid siis poolfinaalis sakslastel end 1:7 mutta tampida, mis püsib tänaseni rahvusliku häbiplekina. Eelmisel MMil Kataris oli kõik justkui sujumas ja veerandfinaali lisaajal mindi Horvaatia vastu isegi juhtima, ent lasti viigistada ning penaltiseerias vannuti juba alla.

Aga Brasiilia on Brasiilia ning nende puhul tähendab „kehvem koosseis“ enamiku riikide jaoks siiski superstaare. Keskkaitsepaar Marquinhos – Gabriel Magalhães kohtus Meistrite liiga finaalis teineteise vastu, ent nüüd saavad nad tegutseda ühise duona. Väravas on üheks maailma parimaks peetav Alisson Becker (Liverpool). Ründefaasis toimetavad teiste hulgas Gabriel Martinelli (Londoni Arsenal), Matheus Cunha (Manchester United), Raphinha (FC Barcelona) ja Vinícius Júnior (Madridi Real). Ja koondises on tagasi viimase kümnendi parim brasiillane Neymar (Santos). Kui vähem nimekas poolkaitse veab välja, võivad sambamaa jalgpallurid kogenud itaallase Carlo Ancelotti käe all minna päris lõpuni.